LOST

Ma olen nii segaduses. Ma ei tea, kuidas mõelda, kuidas öelda, kuidas kõndida, kuhu kõndida, mis muusikat kuulata, mida selga panna, mida teha, kas teha, kellega olla, kuidas juukseid panna, kuidas ust lahti teha, kuidas mantlit selga panna, kas olla positiivne, kas näidata enda tõelist mina, milline on minu tõeline mina. Ma tahaksin olla midagi muud, kui ma hetkel olen, aga siis ma poleks mina ise, aga ma ei tea, kas mulle isegi meeldib see, kes ma tegelikult olen ja kas ma üldse tean, kes ma tegelikult olen. Ma tahan meeldida ühte ja teist sorti inimestele, aga ma ei tea kuidas ja kas ma üldse peaksin. Millised üldse on mu sõbrad, need õiged, kellega ma saan ennast täiesti vabalt ja probleemideta tunda, kellega jääda iseendaks. Ja kui ma isegi tean, kes need on, kas ma olen ikka täiesti kindel selles? Mul on kartus, et ma ei meeldigi päris ausalt, läbi ja lõhki, ka mu vigadega, ka mu halbade külgedega, ka mu probleemidega kellelegi. Isegi mitte ühele ainsamale inimesele. Kas on üldse kedagi, kes mõtleks nii nagu mina ja saaks aru, tõesti reaalselt saaks minust aru? Ma kurat ei saa ise ka endast aru, mida siis veel teistest rääkida. Kõik mõtted jooksevad mööda pead ringi ja ühtegi õiget ma kinni ei oska püüda ja sõnadesse panna. Need mis siin on, on kõige pealiskaudsemad aga neid sügavamaid seal all peidus ei oska ma küll väljendada.

Siis aga poeb Chili mulle kaissu ja ma tean, et parim lahendus on alati -ilma mingi kahtluseta parim lahendus- naeratada.