I SHOULD KNOW WHO I AM BY NOW

Millegi pärast iga kord kui ma siia tekstilahtrikesse klikin ja mõtlen, millise lausega seekord alustada, tahan lihtsalt ohata. Ma ei teagi miks. Lihtsalt kõik on nii ohkamistväärt. Ei mitte sellist kurba ohkamist, vaid siis pigem tahaks õhata, sest kõik on nii lilleliselt-päikesepaisteliselt rõõmus ning hea! Tahaks teile kuidagi edastada sellist 4D pilti, kuidas ma istun aknalaual, aken on lahti ja mu näole langevad soojematest soojemad päikesekiired, õrn tuuleke paitab, kaugemalt kostub inimeste hääli ja linnud siristavad nii, kuis suudavad. Mõtted rändavad oma radadel, kuni ei tundugi enam, nagu oleks varajane aprillikuu, vaid kuidas ma oleksin hoopis rannas, lesiksin kuumal liival ning kuulaksin, kuidas tuul vaikselt lainetes sahistab...kuid kahjuks pole tehnoloogia veel nii kaugele jõudnud. Õnneks aga võite te kõik seda ise kah kogeda iga nurga peal, kuid vaid suvatsete tähele panna. Ma tegelikult ei olegi päris kindel, miks mu viimased postitused ainult ilmast koosnevad, aga see teeb mu lihtsalt nii õnnelikuks. Ei tea, mis siis veel suvel saab, kui järjest ainult ilusad ilmad ongi:P Tegelikult on mu õnnelikuks tegemiseks niivõrd vähe vaja. Näiteks lihtsalt ilusat ilma. Või kordaläinud ostu. Või topsitäit peppermint mochat. Või maasikaid. Seega jahh.. täna oli nimelt üks neist päevadest, milles oli seda kõike. Oh kevad o n imeline aeg!;)