Kõik on kuidagi nii mööda. Kõik asjad mu ümber toimuvad nii kiiresti, mina näen neid aga alles tükk aega hiljem, mu mõtlemine toimuks nagu aegluubis. Kõik jõuab kuidagi väga aeglaselt kohale. Ma ei tea mida ette võtta ja ma ei oska ennast piisavalt väljendada. Ma ei tea mida ma tunnen. Ma ei tea kus olla või mida teha. Ma ei tea mida öelda või ütlemata jätta. Täpselt sama tunne, mis aasta aega tagasi..sügismasendus maybe? Olen üks suur segadus.
Hindan oma võimeid üle ja teen ennast täielikuks lolliks kõigi ees. Oma tähelepanuvajadusega või ma ei teagi mis see on. Peaksin õppima lihtsalt vait olema, mõtlema vähemalt 3x enne, kui midagi ütlen.
Tegelikult ma olen üsna kindel, et kui ma lihtsalt sätiksin ennast korda ja läheksin välja ja teeksin kellegagi midagi toredat, läheks kõik vanasse rööpasse tagasi. Võib - olla ongi asi selles, et viimasel ajal toimub nii palju uusi asju ja liiga kiiresti. Tuleb lihtsalt aega leida nende vanade-heade jaoks. Ah olgu, ma kiilun juba omadega kinni ja kipun ennast kordama.
Ja siis veel see (armu)kadedus, süümekad, igatsus, uimasus.. närivad.
No comments:
Post a Comment