Keru:"Eiiii cmon ta ongi mingi perfektne ju.."
Karo:"Damn..yep.. true.."
Poleks neverever osanud arvata, et see 9-s klass nii hulluks kujuneb. Mujal koolides veel prolly kõvasti hullem, aga mul pole juba praegu peaaegu millekski muuks aega, kui kooliga seotud tegemisteks. Õpetajad korrutavad ka igal võimalusel, et me võime niiii kergelt eksamitest läbi kukkuda ja et me pole ikka piisavalt kohusetundlikud ega tublid. Kuule ei usu, ma arvan, et me polegi aru saanud veel. Olgu, mõni ilmselt polegi ja kahju on vaadata, kuidas sellega midagi ette ei võeta. Kuid ilmselt pean pigem iseenda toimetulekule keskenduma ja üheksanda edukalt lõpetama.
Eile sain viimaks veidi puhkust. Argipäevadel olen õnnelik, kui pisut üle 6h tududa saan. Seega olin eile väikeste varvaste otsteni väsinud, tegin ainult kahtlases meeleolus ringi oma kaaslasega, kellega hiljuti 4 kuud kukkus, hurray-hurray! Õhtu lõppes aga kodus popcorni, mandariinide ja TVD saatel.. ei jaksa ju iga reede kuskile minna ja korraldada ja niuniuu:( Kook vajab puhkust, bööö tuli päris mõtetu jutt.
Täiega loll, ma olen märganud, et nii tihti olen ma sõnatu. Keegi ütleb mulle midagi armast ja mina lihtsalt vahin üllatunud näoga otsa ja olen..sõnatu. Tegelt see mõte oli mu peas ka palju selgem aga siia tuli ikka üks hunnik mõtetus järjekorras tähti jällegi. Aga ausalt, iga väiksemgi pisiasi, mis mulle öeldakse, mõjutab nii tugevalt ja jääb alatiseks meelde. Ma ei pruugi osata sellele võrdväärselt vastata, kuid see soojendab alati südant ning toob puhtast õnnest läbiimbunud naeratuse näole.
Küll on hea tunda rõõmu pisiasjadest!
No comments:
Post a Comment